Äripäev Londonis: väga kummaline tunne

Päikeseline algus uuele ajajärgule, kiidab televiisoris BBC-le Suurbritannia Iseseisvuspartei juht Nigel Farage ja särab rahulolust.

Uudis on juba mõni tund vana, sest saame tänavaküsitlust alustada alles pärast pikemat kohtumist Londonis elava ja töötava rahvusvahelise investeerimispankuri Ragnar Meiterniga. "Ma olin šokis," tunnistab ka tema. Kuid oma Eesti passist loobuma ei kiirusta. Lastega on ilmselt teine lugu.

Oleme Mayfairi kandis, kus tänavatel käib palju kiire sammuga ülikondades mehi ning klubide ja hotellide ees seisavad täismundris uksehoidjad.

“See aeglustab turgu. Pangad ilmselt muutuvad laenudega ettevaatlikumaks.” Sellised on kõige lähemad mõjud.

Pikemas perspektiivis kardab Fatim, et teised Euroopa Liidu riigid võivad samuti hakata referendumeid korraldama, mis võib viia Euroopa Liidu lagunemiseni. “Kardan äärmusluse kasvu. See oleks negatiivne kogu Euroopa jaoks.”

Rahvas on rääkinud

Kaubiku kõrval kohmitsev Mark kehitab vaid õlgu, kui arvamust küsin.  “Ma ei ütleks, et see oli Suurbritannia iseseisvuspäev. See on uus algus, rahvas on oma arvamuse öelnud.”

Oma eelistust ta ei avalda, kuid erilist kahtlust ei jäta – Suurbritannial on väljaspool Euroopa Liitu parem. Jah, turud täna kukuvad, kuid küll nad toibuvad jälle.

“Euroopa Liidus ei kuula sind keegi, sest korraga on 28 arvamust laua ümber,” avaldab ta, mis teda häirib. “Võibolla hakkab kogu Euroopa Liit sellest vaikselt lagunema, kui ka teised nii arvavad.”

Euroopa Liit alustas Marki sõnul kui vabade riikide liit, kuid on nüüd arenenud millekski täiesti erinevaks. “Sellist liitu pole inimesed valinud. Ja selles ongi probleem.” Tuleva suhtes aga tuleb lihtsalt olla optimistlik.

Tagasi koju

Restorani ukse kõrval kimub suitsu nooruke Maria. Napis inglise keeles ütleb ta, et on pärit Hispaaniast ja Londonis elanud umbes aasta. “Ma olen mures,” tunnistab ta. “Hakkasin juba mõtlema tagasi minemise peale.”

Hispaanias on tööta üle veerandi tööealisest elanikkonnast ja noorte hulgas on olukord veel hullem.

Oma mure brittide otsuse üle paiskab kui paisu tagant välja ka rootslanna Hedvig, kes ajab Londonis äriasju.

“Ma olen väga kurb,” ütleb ta ja avaldab kartust, et tagajärjed i saa olema head mitte üksi brittide vaid kogu Euroopa jaoks. Ta on mures paremäärmuslike parteide toetuse kasvust mitmetes Euroopa riikides, sealhulgas Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas, Ungaris. „See brittide otsus annab neile veel tuult purjedesse.“

Tagasi eilsesse

„See viib meid tagasi maailma, millest pääsemine võttis nii kaua aega,“ ütleb Hedvig. „Asju tuleks vaadata palju avatuma meelega, mõista, et oleme kõik osa globaalsest maailmast ja otsima ühiselt probleemidele lahendusi. Igaüks üksi oma lahtris sellega toime ei tule.

„Ei,“ on esimene reaktsioon, kas ka Rootsis võiks sarnane referendum tulla. Siis  hakkab Hedvig kõhklema – mine sa tea. „Rohkem muret tunnen praegu Prantsusmaa pärast, kus paremäärmuslik partei on tugev. Aga kõik see võib levida.“

„Ja mida nad soovivad saavutada,“ laiutab Hedvig käsi. „On mingi nostalgia kadunud maailma järele, mida isegi toona olemas ei olnud.“

Hedvigu arvates on referendumiga eriti noortele liiga tehtud. „Ma olen väga endast väljas, väga šokeeritud.“

Suurbritannia lukku

John istub oma ajalehekioski laua taga ja teatab lakooniliselt: „Mul on hea meel, et me väljas oleme. Mulle ei meeldi, kui keegi muu kui valitsus, mis ma ise valinud olen, mulle ütleb, mis ma tegema pean.“ Tuleviku pärast ta ei muretse – ta on enda sõnul oma elus kaks-kolm majanduslangust üle elanud. „Mind ei puuduta see kõik kuidagi.“

Helkurvestis Mick ajab sõbraga pubi ukse taga juttu ja kiidab otsust, mis tehtud sai.

„Meil ei ole lihtsalt ruumi rohkem, riik on rahvast täis,“ põhjendab ta. Jutu sees tuleb välja, et ise on Mick tööl käinud nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal. Aga Suurbritannia mõõt on täis. Koolid, haiglad – kõik on ülerahvastatud. „Meil tuleb piirid kinni saada.“ Ja Euroopaga pole mingit pistmist vaja – Suurbritannia saab ise hakkama. „Mina hääletasin liidust lahkumise poolt.“